Saabusime taaskord saatuse tahtel Londoni. Neid üksikasju, miks ma Londonit või teisi pealinnu ei armasta võin ma lõpmatuseni lugema jäädagi. Jõudsime Londoni hommikul kell kuus ja London Victoriasse kell seitse. Bussisõit öösel oli kohutav. Minu kõrvale istus kõige tüüpilisem inglane, mis tähendab seda, et nad räägivad sind surnuks ka peale sinu surma. Lemmik teemaks Harry Potter. Kui ma hommikul ärkasin, oli ta leidnud enesele uue ohvri. Couch surfingu meesterahvas Stefano, kelle juurde pidime hommikul minema, ei vastanud meie kõnedele ega sõnumitele. Mul tekkis taaskord meeletu väsimuse ja lootusetuse tunne. Need on need hetked, kus unistan, et võlumine ühest kohast teise oleks võimalik. Olukord kiskus kriitiliseks. Olime väsinud, söömata ja kodutud. Istusime ja külmetasime bussijaamas kaks tundi. Kirjutasin talle viimases lootuses veel sõnumi, kus kirjeldasin meie veelgi täbaramat olukorda…Tunde hiljem ta helistas, teatas, et sai meie sonumid alles nuud katte. Ma ei usu seda, uskusin aga küll, et tema südametunnistus teda piinama hakkas. Aeg selgitab, ta lubas õhtul kell kaheksa meile bussijaama vastu tulla. Teavitasin teda sellest, et meil on nüüd teda raske usaldada, aga mis muud meil üle jäi. Otsustasime võtta oma rasked kohvrid ja nautida Londonit.
Külastasime Big Beni, Saint Margareti, Westminister Abbyt, Houses of Parlament ja palju muid turistidele mõeldud objekte. Pean tunnistama, et sain nendest ajaloolistest ehitistest unustamatu elamuse. Ma ei tea, mis meist edasi saab. Kas läheme Taani, liigume edasi Iirimaale või jääme hoopiski Londoni.
Istusime maha pargis, kus oli meeletult lilli ja lapsi. Oli palju rohelust. Oli siirast naeru, laste rõõmu. Avasin oma maasikate karbi. Uskumatu aga Londonist osetetud maasikad maitsesid sarnaselt vanaema aias kasvavatele punaviljadele.
Olime kodutud, väsinud, aga sellel hetkel üsnagi õnnelikud. Inimeste rohkus südalinna pargis annab tunnistust loomale inimhingedes. Kell sai kolm. Oli veel viis tundi jaanud Itaalia meesterahvani, kes meile oli lubanud kodu pakkuda. Suundusime tagasi London Victoriasse. Tagasiteel märkasin Londoni armetust. Inimsed on külmad ja hoolimatud teineteisega. Siin kehtib loodusseadus, et vaid tugevaim jääb ellu. Kujutasin endale pidevalt ette kui kohutav võib olla kodutu Londoni külmadel ja räpastel inimloodud tänavatel. Inimsüdametes, kus pealiskaudsus on meie elude hinnaks. Kus headusel ja inimlikkusel pole enam ruumi ning ajal pole hingavat väärtust.
Viibisime London Victorias tunde. Vaatasin masside voolamist. Kiirustamist, jooksmist ja maha jäämist. Endast ja teistest, elust. Vaatasin värve, vaatasin ükskõiksust. Tahtsin ära, maale. Päris ellu. Tahtsin vabadusse, kohta mida inimkäsi pole puutunud ega loonud.
Meile saabus sõnum Stefanolt. Ta kirjutas, et ta saabub vasrti ja, et me avaks enesele arve lähimas restoranis, tema lubas tasuda. Muinasjutt. Lühike aga tõeline. Hommikul kui Stefano juures ärkasime, teadsin, et sõidame ara Iirimaale.
Silli Jaanus
